Kursi kihelkond on põliste metsade, laiade soode ja niiskete niitude ala. Peale metsanduse ja põllumajanduse on piirkonnale sissetulekut andnud lubja põletamine, seda peamiselt Tartu ehituste tarvis.
13. sajandi algul kuulus suurem osa Kursi aladest koos Laiuse, Torma, Palamuse ja osaga Maarja-Magdaleena kihelkonnast Vaiga muinasmaakonda. Pikknurme ümbrus kuulus tõenäoliselt Mõhu muinaskihelkonda, mille südamik asus Põltsamaal.
Kursi kihelkond tekkis 14. sajandil, kui Puurmanisse ehitati ordulinnus, mis oli ordule oluline tugipunkt. Laiusel asus selle abilinnus. Ligikaudu samal ajal ordulinnustega kerkis ka Kursi Maarja kirik, kus kogudus tänaseni koos käib. Aastal 1411 andis ordu Lemestvere ehk Kursi kiriku üle Kärkna kloostrile ja kogudust teenisid kloostrivennad.
Kolm ja pool kilomeetrit eemal asus Puurmanis Kursi ordulinnuse juures Eliisabeti kirik, mis hiljem koos linnusega hävis. Mälestus lossikirikust on jäädvustatud Kursi Maarja-Eliisabeti koguduse nimes. Eraldi kabel, nn Jaani kirik, asus praeguse Laeva surnuaia kõrval künka otsas. See pühakoda hävis Põhjasõjas.
1558. aastal langes Kursi komtuurkond Liivi sõjas Vene vägede kätte. Järgnesid Poola valitsuse aeg ja Poola-Rootsi sõjad, mille tagajärjel jäid Kursi Maarja kirikust alles vaid kivimüürid. Puurmani Eliisabeti kirikut kasutati viljaaidana. Kui Tartu 1625. aastal rootslaste kätte langes, algas ka Kursi jaoks Rootsi aeg. Kursi kirik sai korda 1648, sellest ajast on kiriku katusekonstruktsioonides säilinud vähemalt kolm rõhttala. Ka kukk torni tipus on valmistatud 17. sajandil.
1647. aastal sai Kursi kogudus oma õpetaja, kes paraku Vene-Rootsi sõja eest Tallinna põgenes ja hiljem Jüri kogudust teenis. Kursit käis siis teenimas Äksi kirikuõpetaja, kes jutlustas siin igal kolmandal pühapäeval.
1680. aastal eraldati Torma kihelkonnast iseseisev Lohusuu kogudus. Et Torma liiga väikeseks ei jääks, ühendati sellega osa Laiuse kihelkonna külasid ning Laiusele anti kompensatsiooniks Kursi kihelkonna külad. Ent juba 1685. aastal võttis Kursi rahva teenimise üle Laiuse kirikuõpetaja väimees Melchior Gebauer ja sealtmaalt saab jälle rääkida iseseisvast Kursi kihelkonnast, mitte ainult kabeli piirkonda jäävatest küladest.
Põhjasõda jättis Kursi kiriku küll puutumata, kuid kirikuõpetaja põgenemise tõttu jäi kogudus aastakümneteks Põltsamaa õpetaja teenida. Alates 1739. aastast oli Kursis taas oma õpetaja.
1813. aastal leiti, et vana pastoraat on varisemisohtlik. Arhitekt Zwingmann koostas plaani, mille järgi hoone vana koha peale uuesti üles ehitati, nii et säilisid vanad korstnad ja keldrimüürid, tõenäoliselt veel muidki osi. Konvendil otsustati, et patroon muretseb ehitusmaterjali. Kuna asi jäi venima, laskis kirikuõpetaja Adam Johann Schubbe palgid, tellised ja katusekivid ise kohale vedada ning sõlmis lepingu Tallinna ehitusmeistri Aleksei Petrovitšiga. Pastori isepäine tegevus pahandas aga krahv Mannteuffelit. Sellest sai alguse tüli, mis kestis aastaid, kuni konsistoorium kirikuõpetaja 1843. aastal ametist vabastas.
Pastoraadi valmimist tähistati suurejooneliselt 19. detsembril 1817. Lauas istus 57 inimest, sh Äksi kirikuõpetaja Otto Wilhelm Masing, kes kirjutas sündmuse mälestuseks eestikeelse luuletuse: „Olid need küll lusti päevad, mis meil kõigil meelde jäävad …“ Talle endale jäid need kindlasti meelde, sest pärast neid päevi palus lesestunud Masing peol kaasas olnud guvernandi kätt.
1825. aastal tuli Tõrve kooliõpetajaks Kristjan Kohl, kes tõi Nava külast kaasa ka vennastekoguduse töö. Ka Kristjani poeg ja väimehed olid koolmeistrid. Väimees Jaan Lampsoni vend Peeter oli Kursi köster, kes asutas laulukoori ja orkestri ning osales nendega esimesel üldlaulupeol. Peetri poeg Karl Lampson oli köster-organist Tartu Peetri kirikus. Kristjan Kohli väimees Juhan Karlson oli Pikknurme koolmeister. Juhani teisest abielust sündis poeg Jakob, kelle poegadest Gustav Kaarlist ja Karl Karlsonist said kirikuõpetajad.
Vennastekoguduse säde rändas Tõrvest edasi Paistu kihelkonda, mille tulemusel sündis usuline ärkamine mitmes paigas Viljandi ümber.
1868. aastal ehitati Sadukülla vene õigeusu kirik, mida kasutati täpselt 100 aastat. Viimane jumalateenistus peeti seal 1968. aastal.
Elujärje paranedes ja koguduse kasvades võeti ehitustööd ette ka Kursi kiriku juures. Arhitekt Gottfried Mühlhauseni jooniste järgi lisati senisele kirikule (praegune torn ja pikihoone) altaripoolne laiem osa. Kirik sisustati neogooti stiilis ja kaunistati väljast 12 tornikesega apostlite mälestuseks. Kiriku lõunaküljelt lammutati vana Mannteuffelite hauakamber. Ümberehitatud kirik pühitseti 9. augustil 1872. Kirikus on 440 istekohta.
Uue altari ja kantsli valmistas Hans Reinberg, kelle pojapoeg Johannes Raatma oli hiljem Kursi koguduse juhatuse esimees. Altaripilt on maalitud Dresdenis, kuid nii koopia kui ka originaali valmistajad on teadmata. Maalil on kujutatud ristilöödud Jeesust kahe kurjategija vahel. Risti all toetab jünger Johannes nõrkevat Jeesuse ema Maarjat, nende kõrval seisab Maarja õde. Ristist hoiab kinni Maarja-Magdaleena.
Kursi kirikus on neli suurt lühtrit. Elektrit neis ei ole. Kaks korda aastas, jõuluõhtul ja vana-aasta õhtul valgustab jumalateenistust küünlavalgus.
Barokse tornikiivri tipus on muna, kukk ja rist. Praegune tornikell valati pronksist 1922. aastal Tartus Teguri vabrikus. Materjalina kasutati ära eelmine, lõhki läinud kell. Kellale on kirjutatud: „Elavaid kutsun, surnuid saadan.“ See on esimene Eesti Vabariigis valatud kell.
Oreli ehitas 1898. aastal Saueri firma Frankfurdis Oderi ääres. Sellel on 20 helisevat registrit, jagatuna kahe manuaali ja ühe pedaali vahel. Pill on säilinud algupärasena. Puidust prospektil on metallviled ja sõnad „Au olgu Jumalale!“
1880. aastal lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna Hugo Treffner, kes pidas oma prooviaasta Kursi koguduses. Kuna ükski kogudus teda oma õpetajaks ei valinud, asutas Treffner Tartus eragümnaasiumi, mille vilistlaste seast on võrsunud väga palju vaimulikke.
Eesti Vabadussõja ajal peatus leitnant Julius Kuperjanov koos Treffneri kooli poistega Puurmani mõisas. Siin organiseeris ta partisanide pataljoni, millest kujunes üks kuulsusrikkamaid löögiüksusi Vabadussõjas. Puurmanist alustas Kuperjanov pealetungi Tartu ja Lõuna-Eesti vabastamiseks. Tema hulljulged rünnakud külvasid punaväelaste seas segadust ja hirmu.
Eesti Vabariik ei kestnud kaua. Prohvet Karl Reits käis Tallinna turgudel ja kutsus rahvast meelt parandama, kuid hoiatust ei võetud kuulda. Reits tapeti 1941. aastal ning maeti abikaasa kodutalu surnuaiale Pikknurme külas. Otti talu surnuaia kõrval asub puutöökoda, kus valmis 2015. aastal kaks piiskopisaua – üks Tiit Salumäe, teine Joel Luhametsa jaoks –, materjaliks Kursi kiriku kõrval kasvanud vaher. Sauad valmistas Kursi koguduse juhatuse esimees Meelis Amur, kelle vanavanaisa õemees oli Karl Reits. Joel Luhametsa piiskopirist tehti kuldristist, mis oli 1939. aastal kingitud Kursi koguduse õpetajale Jaan Murule.
Nõukogude ajal oli Kursi pastoraadis algkool ja rahvamaja. Siin algas Toomas Pauli koolitee, kuna tema isa Arved Paul oli Kursi koguduse õpetaja. Harri Haamer ordineeris ta 1947. aastal omavoliliselt ja vabastati seetõttu praosti ametist, Arved Paul aga ordineeriti samal aastal korrakohaselt uuesti.
Esimeseks tööpõlluks oli Kursi kogudus ka hilisemale peapiiskopile Kuno Pajulale, kes pastoraadis asunud koolist ühe noore pedagoogi endale abikaasaks leidis. Õpetaja Elmar Promenist peeti lugu, kuna ta võttis kohaliku rahvaga õlg õla kõrval osa kolhoositööst. Kursi oli esimeseks tööpaigaks ka õpetaja Harri Reinule, kes on Kursi ajaloos seni ainsa inimesena kiriku põrandat värvinud.
Ärkamisajal, kui Eesti taas iseseisvaks sai, teenis Kursi kogudust Pilistvere õpetaja Vello Salum. 1989. aastal toodi kodumaale vangilaagris hukkunud vabadusvõitleja Jüri Kuke põrm, saadeti teele Kursi kirikust ja maeti Kursi surnuaeda.
Õpetaja Sulev Sova püüdis küll kõigest hingest kirikumõisa endisaegset hiilgust uueks luua, kuid unistused ja tegelikkus ei käinud sugugi ühte jalga ning rahvas jäi mäletama tema hobuseid ja pulle.
Kui 2014. aastal jõulukirik taas rahvast pungil täis sai, tunnustas vallavalitsus Kursi kogudust tänukirjaga „Puurmani valla aasta tegu“. Tõepoolest – alati, kui Jumala Sõna jõuab inimesteni, on see aasta tegu. Ja igaviku tegu ka.
(Kristjan Luhamets „Koguduse lugu“, Tartu 2024)